Raporteerin. Keegi on täiesti korraliku pea ära visanud.

Järgnev tekst läheb täielikku vastuollu tänapäeva idiootide, enesearmastajate ja egotsentriliste inimeste modernse maailmavaatega - mina ja minu maailm. Ma ei esita oma juttu hüpoteesina, vaid pigem üritan teile kõigile selgeks teha, et teil ei ole õigus mitte kunagi ja mitte kusagil.

Ma ootan aega, millal te näete, et hoolimata eneseimetlusest ja enesearmastusest, hoiate te endiselt oma südame ees tabalukku. Kaitsete ennast nende eest, kes teil on olemas ja oodates kedagi, kes on endiselt vaid kujutelm. Elimineerite ka hoolijad.

Võibolla just need vähese hoolijad, kelle vaikus pole kuldsem rääkimisest, vaid kelle sõna teid lohutab ja toetab.

Umbusk kõikide vastu, kes pole perfektsed ega vasta mõõdikutele, mis teie kadunud peades keerlevad, ei too teile lähemale paradiisi vaid näitab teile kätte koha maailmalõpus. Ja mitte meie juures, vaid teiselpool universumi tagaust. Tiirutage ja fantaseerige oma südame ja silmaga, samal ajal tundmata, et teie südame ja teiste vahel asub lihtsalt üks hiiglaslik kivimüür.

Ma tean. Te vihkate, karjute, pettute, armastate, unistate, kuid püüdke vahest ka andestada. Andestage mulle see kuri reaalsus, mille toon teieni niivõrd kentsakalt vormistatuna ning mõelduna neile vähestele, kes huvituvad minu mõttemaailmast ja minu arvamustest. Kuid just neil vähestel on õigus, sest need vähesed ei seisa kivimüüri taga või ei oota südamete tagauste taga. Nad asuvad soojas, usaldusväärses kohas, kindla pinna peal ning vaatavad edasi tulevikku. Mitte ei võrdle end minevikuga.

Lõppu lisaks ka ühe moto, mis pärineb mu kallist gümnaasiumist.

"Tulevik - ega ta kinkudelt kerki. Sünnib meist endist ja kannab me märki."