Kas on ka keegi sealpool kuvarit?

Kui me vahest pihime iseendale lootes leida sealt vastuseid, siis tihti me neid sealt ei leia. Me ei suuda vaadata iseendasse kui läbipaistvasse pudelisse millel põhi paista ja mille kuju on meile hästi teada. Ma ei hakka siin pikemalt ümber kirjutama eneseavastamise etappe või neid lahkama ja selgeks tegema neile kes pole iialgi soovinud või viitsinud tegeleda iseenda eest hoolitsemisega. Ka meie hinged vajavad hoolitsemist. Paljuski on meis augud. Kas raske lapsepõlv, kurvad kogemused lähedastega või mõni muu raske kogemus mis lausa pühib naeratuse näolt ja õnnejoovastuse südamest. Kuid kas tõesti on keeruline näha läbi iseenda, läbi oma vigade ja võimete ning lihtsalt edasi minna? Kas on niivõrd keeruline muretseda vaid tänase päeva pärast ja mitte arvestada kõigega mis tuleb homme ja seeläbi hüljata oma kohustused tagajärgede ees? Milleks analüüsida ennast, teadmata, kuidas enesesse süüvida. Miks parandada end, samas mitte kindel olles, et paremus-tulemus-täiendus on alati just positiivne? Kõik mis arendab meid edasi viib meid samas ju kaugemale sellest, kes me kunagi olime. Ja eemale nendest kellega me kunagi olime. Seega enesesse süüvimine VÕIB tuua negatiivseid tagajärgi. Samas. Kas kõik uus ja alguses tundmatu, keeruline ja lahendamatu peab olema negatiivne? Võibolla on tegemist alles endani jõudmisega. See on paratamatus, et me tõesti pole täna need kes olime eile ja kindlasti pole me homme need kes olime täna. Ma ei räägi daatumlikust muutusest vaid pikemast perspektiivist. Pikem perspektiiv nõuab vaatamist ilma silmadeta. Kuulamist ilma kõrvadeta ja tunnetamist tundetult. Peab vaatama südamega. Kuulama hingega ja tunnetama mõistusega. Vaid sel juhul on progress saavutatav. Vaid sel juhul on võimalik saavutada oma rahu iseeneses. Kuid kui palju on siiski raisatud tarbetuid tunde, pisaraid, teetasse ja sõpru, et saavutata võimatu? Rääkida ja analüüsida võimatut on ju iseenesest mõistetavalt võimatu. Kuid just hing ihkab minna edasi ja edasi ja edasi ja .. ja püüda seda, mida me puhtfüüsiliselt ei suuda. Püüdes leida andestust, pihtides iseendale või kellelegi teisele, ei saa me ju andestust oma tegude eest vaid me saame hinnangu oma tolle hetke alandlikkusele ja analüüsivõimele. Kuid mismoodi oleks võimalik saavutada siiras, läbipaistev ja mitteisekas käitumine täiesti loomulikult? Selleks pole vaja progressi edasi. Selleks pole vaja ennast edasi arendada. Selleks oleks vaja minna tagasi oma juurte juurde ja käituda naturaalselt. Instinkt on selle soovitud tulemuse ametlik nimi. Mina nimetaks seda inimloomuseks. Pole olemas optimiste. On vaid inimesed, kes näivad olevat kindlad, et on võimalik loomuliku instinktina olla mittekasupüüdlik ja "õilis". Ja on olemas pessimistid, kes lihtsalt kutsuvad optimiste korrale, et lasta areneda vaid neil, kellel toimub see kulg loomulikult ja märkamatult.
Kui me vahel pihime iseendale, siis me ei looda leida vastuseid. Me püüame leida analüüsi ja vastust - miks me tegime nii. Miks polnud meie esmavalikuks ja käitumis-olekumalliks palju eeskujulikum temaatika. Siinkohal peaks andma sõna ka teistele, kes suudaks analüüsida seda teemat edasi. Igaühe vastused on endas. Igaühe maailm on temas endas. Muuda ennast ja ka maailm muutub. Julgusta end maailma kujundama. Julge käituda naturaalselt, kuna see on ainuõige.