Stars fall like dust, our lips will touch. We speak too much.

Armasta mind kinnisilmi
Näita, et tunded mis on sinus
tulevad ka ilmsiks
kui pole asi minu pilgus

Armasta mind südamega
Unusta oma lõpmatud retked
Koos oma lootustega
Las jäävad meile homsed hetked

Armasta mind kätega
Tundes süda mis tuksumas
Lihtsa rütmiga
Sind armastamas

Armasta mind huultega
Ära jaga mulle suudlusi, mis võltsid
Ära püüa sõnade suurtega
Need pole need mis mind võitsid

Armasta mind hingega nii et
Et juba mõttes oleksime koos
Ja et arvestades kõigi ja kõigega
On meil kulgemine omas loos

Armasta mind aastatega
Tunne endas minu hoolt
Ära lase sel maabuda lainetega
Ära ole vastu, vaid poolt

Armasta mind armastusega
Nagu armastatakse oma keha
Nagu mehed abielluvad naistega
Nagu laps armastab oma ema

Armasta mind siiralt
Ära tee suuri sõnu, sest
Muidu näib muule liialt
Et need ei tule su südamest

Igatse mind
Ja luba mulle
Et võin suudelda sind
Ja kuuluda sulle

Kas tõesti suutsin kunagi kirjutada noorena just nii nagu mõtlen siiani? Kas romantika, mis oli kunagi samamoodi normaalne nagu väärikus ja kombed kaob samamoodi ja jääb hääbununa sildistama vaid vanamoelisust? Kas tõesti pole enam kellelgi midagi pärandada ja kelleltki midagi omandada? Omistades oma armastusele traditsioon ja seda hoida kahe inimese vahelise privaatsusena. See ongi armastuse maagia. Pole vaja suuri sõnu, üllaid tegusid või eneseohverdust. Piisab vaid tundmaõppimisest. Armastada kedagi.. ma avaldaks siin oma mõte. Armastada kedagi südamest, on nagu olla kaks sõrme ühel käel. Omada sama käekäiku, sama tulevikku kuid hoida alles see individuaalsus mis liitis kaks eripära. Olla sarnased... kuid samas ka erinevad. Selles peitubki armastuse trigonomeetria. Pole vaja olla võrdelises seoses tähelepanust ja truudusest või omada erandit koosolemise näol. Ma tean et raskeim kõikidest rasketest asjadest eal, on taluda purunenud armastuse kandamit. Teada, et antud armastusele ei tule vastust. Kuid miks paljud sukelduvad sinna rägastikku, milles toimepandud tegudest eest tuleb millalgi vastust anda ja vastutust kanda? On siis tõesti vaja nii väga leida murede ja unistuste kandjat ja jagada kellegiga vastutust oma tuleviku eest? Armastuseni jõuab igaüks eripidi. See on ainus element elus, milles ma soovitan kõigil hoida eemale eelkäijate radadest ja mitte valida oma kaaslast eluks mingite kindlate tingimuste alusel. Olgu selleks siis majanduslik olukord, välimus või miski muu mis köidab. Armastus on rahu ja koosolu harmoonia, see on koht kuhu end peita ja kus on teada, et probleem pole endale vaid "meile". Samuti ka rõõm on "meile".

Ja nii nopivadki vaid mõtlikud armastuse vilju ja külvavad neid vaid kuulajatele. Ära otsi armastust. See leiab sinu. Ära kommenteeri armastust, see ületab sinu. Ära usu armastust, see ei usalda sind. Ära räägi sellest mis on sinust võimsam ja suurem. Ära kommenteeri seda mida pole olemas.

Tulevik kerkib vaid inimestes endis ja vaid neis kes annavad sellele võimaluse vabalt hingata, leiab see rahumeelse koha, kust siis jagada nõu ja kõike vajalikku et leida rahu iseendas ja partneris.