Cogito - ergo sum!

Mina ütlen: anna mõtet, millest blogida
[Häly!] ütleb:hmm, unistused..
Mina ütlen: hea mõte (:
[Häly!] ütleb: see on küll nii lai, aga sellega peaks saama iga mõtte pmst siduda..=)

"Kõikidel inimestel on materiaalseid, emotsionaalseid, vaimseid soove ja unistusi lähimate hetkevajaduste ja kaugemate eesmärkide saavutamiseks."

Kas sina kellest unistan, kas see, millest unistan, on siis hüpoteetiline reaalsus? Kas ma viin end oma mõttejõul momenti, kus kättesaamatu on saanud kättesaadavaks ja saavutamatu saavutatuks? Kas see tähedab, et lõppviimistlus eluprogressile on tehtud ja edasiviiv jõud - unistused, fantaasia on end ammendunud. On end rakendanud elu mitmekesistamiseks? Mul on palju unistusi, kuid need on meelega seatud sellisteks, et nad on ebamäärased. Palju meeldivam on täita unistust kui ei tea selle vormi või kuju, vaid rõõmu teeb selle mahu täitmine ja avastusrõõm, et kunagi unistatu on saanud reaalsuseks. Palju võib ümber selle palava pudru tammuda, kuid täpset ideeskeemi me ei saavuta. Unistused on ja jäävad piirjoonteta. See on normaalne ja täiesti aktsepteeritav igale MÕTLEVALE inimesele. Inimene kes elab unistuses ja fantaasias pole ju võimeline tajuma oma reaalsust ja veel vähem suunama end sinnapoole. Kas ta on üldse eluks valmis?

Unistab see, kes armastab elu ja kes on optimist. Unistab see, kes on edasipüüdlik ja .. ja rumal. Tark ei unista - ta seab verstaposte, tähistamaks sihti ja muutes selle kättesaadavaks. Unistamine on romantikute teetass. See on nende terminoloogia ja juhuharrastus. Kuidas tõmmata joon vahele eesmärgile ja unistusele? Kas reaalsustaju tuleks kasuks? Kas tuleks kasuks sildistada oma eesmärke saavutatavaks ja saavutamatuks ja siis vastavalt nimetada nad ümber elusihiks ja unistuseks? See jääb vast igaühe enda teha. Mina isiklikult ei unista unistuse nime alt. Unistamine on minu jaoks millegi ebareaalse, mitteeksisteeriva ja ebareaalse kokkukombineerimine. Ajatäide ja meelelahutus, kuid mitte variant elamiseks.

Elu ja unistused tuleb lahus hoida, muul juhul hakkavad nad üksteist segama. Üks neist on eesmärk, teine vahend. Unistage palju jaksate, kuid jätke meelde vaid üks asi - kes unistab, see igatseb; kes tegutseb, see naudib.

Teisel pool teisi

Kas tõesti mitme erineva suurepärase koostisosa kokkupanemisel võib tulemus olla üle koka võimete ja maine? Kas on võimalik, et suurepärased inimesed moodustavad seltskonna, kus te ei tunne end enam koduselt, kuigi kurta pole millegi üle? Kujutage ette olukorda : te olete seltskonnas koos isikuga, kes on saanud lühikese ajaga heaks sõbraks, isikuga keda tead juba kaua ja kes on peaaegu sugulase eest ja inimesega, kellega saab vabalt juttu ajada ja kes on seltsiv. Ja kujutage ette, et te tunnete end seal üleliigsena. Raske on tunda end koduselt, kui kõik ülejäänud on suurepärased karakterid. Tekib tunne, et ollakse üleliigne. Nii tundsin ka mina ja otsustasin eemaldada tõrva meetpotist. Samas oli ka muid faktoreid. Kuid need on sügavalt väga isiklikud. Seega, ma lihtsalt tundsin end heas mõttes üleliigsena. Seal pole midagi paha ega taunimisväärset. Lihtsalt tead, et mõnikord on sinu aeg möödas ja peaks lahkuma. Seega ma lahkusin. Ei muutunud midagi sellest. Lihtsamaks läks. Läks lihtsamaks teile, läks lihtsamaks mulle. Ma tegin seda enda pärast. Uskuge, ka teil on selleläbi lihtsam. Ma olengi keeruline. Eks aeg näitab seda ka neile, kes seda siiani ei teadnud. Ma ei küündi teie tasemeni. Ma näen asju liiga oma künka otsast. Liiga raamides ja neid raame ei anna venitada teieni. See pole lihtsalt võimalik.

Andke andeks kui panin teid tundma ebamugavalt või teen seda praegu. Ma lihtsalt vajasin hetke enda jaoks ja ei tundnud ennast endana seal.

Ja hullemat ei suuda ma endale teha.








Mees teab, kui mehe mõõt täis.

Save your memories. Your life will forget them

..kui hakkan meenutama millal olin viimati siiralt õnnelik
ma jään toppama
mitte et ma ei teaks mis on siirus
või mis on õnn
kuid ma ei mäleta millal see kombinatsioon oleks tõesti toiminud..

..enne kui kohtusin sinuga
ja mu vaated oluliselt uuenesid
kas sa mõistad miks see on nii
kas mõistad miks olen niiviisi kiindunud?

..pole mõtet lugeda üle neid samme mis olid meil ühiseid
või minuteid mil hoidsin su käest
sest polnud oluline see teekond
ja vahetatud lähedus
vaid see tunne..

..see tunne mis lihtsalt paneb unistama
unustama
meenutama
lootma
ootama
tahtma
kartma..

..kartma et võibolla elus esimest korda
on mul midagi mida kaotada.
ja see ei ole seotud sellega et mul polegi midagi käes
vaid mul on midagi südames
ja midagi hingel..

..võib-olla on see siirus
ja võib-olla on see õnn.
ja võib-olla sa ei mõista seda.
kuid loodan et usaldad mind..

..et usaldad mind kinnisilmi
ja et ka mina võin sind usaldada..

..sest ma ei taha teha muud kui
sind õnnelikult.
siiralt õnnelikuks
eks sa võiks mulle kunagi kirjeldada
milline on see tunne
milles jäin oma meenutustes toppama..

..palun anna mulle lootust...

..edasi uskuda..
..loota..
..oodata..

Stars fall like dust, our lips will touch. We speak too much.

Armasta mind kinnisilmi
Näita, et tunded mis on sinus
tulevad ka ilmsiks
kui pole asi minu pilgus

Armasta mind südamega
Unusta oma lõpmatud retked
Koos oma lootustega
Las jäävad meile homsed hetked

Armasta mind kätega
Tundes süda mis tuksumas
Lihtsa rütmiga
Sind armastamas

Armasta mind huultega
Ära jaga mulle suudlusi, mis võltsid
Ära püüa sõnade suurtega
Need pole need mis mind võitsid

Armasta mind hingega nii et
Et juba mõttes oleksime koos
Ja et arvestades kõigi ja kõigega
On meil kulgemine omas loos

Armasta mind aastatega
Tunne endas minu hoolt
Ära lase sel maabuda lainetega
Ära ole vastu, vaid poolt

Armasta mind armastusega
Nagu armastatakse oma keha
Nagu mehed abielluvad naistega
Nagu laps armastab oma ema

Armasta mind siiralt
Ära tee suuri sõnu, sest
Muidu näib muule liialt
Et need ei tule su südamest

Igatse mind
Ja luba mulle
Et võin suudelda sind
Ja kuuluda sulle

Kas tõesti suutsin kunagi kirjutada noorena just nii nagu mõtlen siiani? Kas romantika, mis oli kunagi samamoodi normaalne nagu väärikus ja kombed kaob samamoodi ja jääb hääbununa sildistama vaid vanamoelisust? Kas tõesti pole enam kellelgi midagi pärandada ja kelleltki midagi omandada? Omistades oma armastusele traditsioon ja seda hoida kahe inimese vahelise privaatsusena. See ongi armastuse maagia. Pole vaja suuri sõnu, üllaid tegusid või eneseohverdust. Piisab vaid tundmaõppimisest. Armastada kedagi.. ma avaldaks siin oma mõte. Armastada kedagi südamest, on nagu olla kaks sõrme ühel käel. Omada sama käekäiku, sama tulevikku kuid hoida alles see individuaalsus mis liitis kaks eripära. Olla sarnased... kuid samas ka erinevad. Selles peitubki armastuse trigonomeetria. Pole vaja olla võrdelises seoses tähelepanust ja truudusest või omada erandit koosolemise näol. Ma tean et raskeim kõikidest rasketest asjadest eal, on taluda purunenud armastuse kandamit. Teada, et antud armastusele ei tule vastust. Kuid miks paljud sukelduvad sinna rägastikku, milles toimepandud tegudest eest tuleb millalgi vastust anda ja vastutust kanda? On siis tõesti vaja nii väga leida murede ja unistuste kandjat ja jagada kellegiga vastutust oma tuleviku eest? Armastuseni jõuab igaüks eripidi. See on ainus element elus, milles ma soovitan kõigil hoida eemale eelkäijate radadest ja mitte valida oma kaaslast eluks mingite kindlate tingimuste alusel. Olgu selleks siis majanduslik olukord, välimus või miski muu mis köidab. Armastus on rahu ja koosolu harmoonia, see on koht kuhu end peita ja kus on teada, et probleem pole endale vaid "meile". Samuti ka rõõm on "meile".

Ja nii nopivadki vaid mõtlikud armastuse vilju ja külvavad neid vaid kuulajatele. Ära otsi armastust. See leiab sinu. Ära kommenteeri armastust, see ületab sinu. Ära usu armastust, see ei usalda sind. Ära räägi sellest mis on sinust võimsam ja suurem. Ära kommenteeri seda mida pole olemas.

Tulevik kerkib vaid inimestes endis ja vaid neis kes annavad sellele võimaluse vabalt hingata, leiab see rahumeelse koha, kust siis jagada nõu ja kõike vajalikku et leida rahu iseendas ja partneris.

Vabadusevabandus on vabaim vabandav vabandus.

Millal saabub mu vabadus? Kas siis kui mõtlen ise? Kas siis kui jalutan ise? kas siis kui olen ise?
Millal saabub sinu vabadus? Kas siis kui tuled ise mu juurde? Kas siis kui lahkud ise mu juurest? Kas siis kui oled sa ise?
Millal saabub meie vabadus? Kas siis kui oleme koos? Kas siis kui mõtleme koos?

..vabadus..

vabadus on see kui me oleme koos
mõtleme koos
hingame koos
hoolime koos
nutame koos
naerame koos
ja lahkume koos

vabad oleme me siis kui teame
et meil on keegi kellele toetuda

Vabadus on prii inimese suurim väärtus, millele ta saab veel toetuda ning mis on jäänud puutumatuks. Milleks ohverdada oma vabadus kellelegi teisele, kui see on võimalik leida koos. Vabadus on õigus olla kellegi omand. Aga olla omand vabana. Omand muutub kui seda muudetakse. Sarnaselt muutub ka vabadus. Ja see enne palavalt jumaldatud armastus kaob. Kaob ka vabadus. Armastus ongi kaudselt vabadus olla kellegagi seotud. Ise liita end kellegagi. Kellegagi end siduda. Kuid see on siiski vabadus. Kas vaid mina arvan nii?

Kui vestelda iseendaga, siis paljud kuulevad vaid vaikust. Kuula iseenast!

..on õhtu
ja ma tean et kuu on pilve taga ja et on tuuline
tean seda ilma välja minemata või kardinat liigutamata
sest maja naksub..

..tean et oled kodus ja mõtled et mis edasi teha
kuid olen kindel et sa ei mõtle mulle
sest ma tean et mulle ei mõelda tihti
kuid kas ma kahetsen seda
ma tõesti enam ei tea
ma tõest enam ei tea mille üle kurta ja mille üle mitte
see kõik on tähtsusetu..

..kindlasti on sul keegi kelle peale sa ikka mõtled
keegi eriline..

..keegi kes on millegagi su tähelepanu pälvinud
kuid võib-olla sa ei tea teda?
võib-olla ei tea tema sind?
ehk oled sina see kes jälgib kuidas ta hingab
kuidas tuul tema juustega mängib
ja sa tead et tahad temaga tutvuda..kuid..

..sa ei julge
sa kardad et eksid
ja arvad et kaugus on turvalisem
teadmatus on turvalisem
algstaadium on turvalisem
turvalisem-turvaliseim..

..kuid see pole nii
sa tahaksid temaga tutvuda
temaga vestelda
kuulata tema mõtteid ja arvamusi
mitte midagi muud
vaid mõtteid..

..äkki on need sinust?
vahest mõtleb tema sinust?
vahest unistab sinust?
sinu sõprusest..

..loodab et sa kaitsed teda?
võib-olla oleksid ta talisman..

..või kaitseingel
ehk saaks ta sinule loota
ja õhtul tänutähes sinu eest palvet lugeda?
et sul elus hästi läheks..

..et elaksid elu hästi
et elaksid elu nii kuidas seda elada tahaksid..

..aga äkki mõtleb ta hoopis ilmast
et miks on pilvine
ja porine
ja pole lund?
äkki igatseb ta lund
mitte sind..

..see tundub hoopis ebamugav
teada tõde ja mitte enam loota
enam omada unistusi?
kuid siiski..

..äkitselt ma loobun ise sinule mõtlemast
ja arvamast,unistamast, mida sa mõtled..

..ja mida tema mõtleb..

..ausalt öeldes mind ju see ei huvita
ma hoolin sinust
kuid ei topi ennast sinu ellu
ma lihtsalt ei sobi sinna
me oleme erinevad
ja see teeb haiget..

..ma lähen ja joon vett
ehk see aitab?
annab elujõudu
tunnen et hakkan vist haigeks jääma
ilm pettis mind..

..tunnen kuidas meelekohad tuikavad
südames ja sisemuses keerab
pean istuma..

..pean puhkama!..

..jah pean puhkama
minu südamele pole hea nii palju unistada
see teeb talle haiget
hing on noor
kuid süda on vana
mis teha
paratamatus..

..tundub et pean tõsisemalt ennast hoidma
pean kindlasti puhkama
heitma voodisse
ja jätkama oma mõtteid seal..

..tunnen et olen väsinud
ja silmlaud on väga rasked
sulen silmad ja mõtlen..

..ja kuulatan..

..ja kuulen et maja naksub..

..kindlasti on väljas torm ja pilvine ilm..

..on õhtu..

..ja ma uinun..

Kas on ka keegi sealpool kuvarit?

Kui me vahest pihime iseendale lootes leida sealt vastuseid, siis tihti me neid sealt ei leia. Me ei suuda vaadata iseendasse kui läbipaistvasse pudelisse millel põhi paista ja mille kuju on meile hästi teada. Ma ei hakka siin pikemalt ümber kirjutama eneseavastamise etappe või neid lahkama ja selgeks tegema neile kes pole iialgi soovinud või viitsinud tegeleda iseenda eest hoolitsemisega. Ka meie hinged vajavad hoolitsemist. Paljuski on meis augud. Kas raske lapsepõlv, kurvad kogemused lähedastega või mõni muu raske kogemus mis lausa pühib naeratuse näolt ja õnnejoovastuse südamest. Kuid kas tõesti on keeruline näha läbi iseenda, läbi oma vigade ja võimete ning lihtsalt edasi minna? Kas on niivõrd keeruline muretseda vaid tänase päeva pärast ja mitte arvestada kõigega mis tuleb homme ja seeläbi hüljata oma kohustused tagajärgede ees? Milleks analüüsida ennast, teadmata, kuidas enesesse süüvida. Miks parandada end, samas mitte kindel olles, et paremus-tulemus-täiendus on alati just positiivne? Kõik mis arendab meid edasi viib meid samas ju kaugemale sellest, kes me kunagi olime. Ja eemale nendest kellega me kunagi olime. Seega enesesse süüvimine VÕIB tuua negatiivseid tagajärgi. Samas. Kas kõik uus ja alguses tundmatu, keeruline ja lahendamatu peab olema negatiivne? Võibolla on tegemist alles endani jõudmisega. See on paratamatus, et me tõesti pole täna need kes olime eile ja kindlasti pole me homme need kes olime täna. Ma ei räägi daatumlikust muutusest vaid pikemast perspektiivist. Pikem perspektiiv nõuab vaatamist ilma silmadeta. Kuulamist ilma kõrvadeta ja tunnetamist tundetult. Peab vaatama südamega. Kuulama hingega ja tunnetama mõistusega. Vaid sel juhul on progress saavutatav. Vaid sel juhul on võimalik saavutada oma rahu iseeneses. Kuid kui palju on siiski raisatud tarbetuid tunde, pisaraid, teetasse ja sõpru, et saavutata võimatu? Rääkida ja analüüsida võimatut on ju iseenesest mõistetavalt võimatu. Kuid just hing ihkab minna edasi ja edasi ja edasi ja .. ja püüda seda, mida me puhtfüüsiliselt ei suuda. Püüdes leida andestust, pihtides iseendale või kellelegi teisele, ei saa me ju andestust oma tegude eest vaid me saame hinnangu oma tolle hetke alandlikkusele ja analüüsivõimele. Kuid mismoodi oleks võimalik saavutada siiras, läbipaistev ja mitteisekas käitumine täiesti loomulikult? Selleks pole vaja progressi edasi. Selleks pole vaja ennast edasi arendada. Selleks oleks vaja minna tagasi oma juurte juurde ja käituda naturaalselt. Instinkt on selle soovitud tulemuse ametlik nimi. Mina nimetaks seda inimloomuseks. Pole olemas optimiste. On vaid inimesed, kes näivad olevat kindlad, et on võimalik loomuliku instinktina olla mittekasupüüdlik ja "õilis". Ja on olemas pessimistid, kes lihtsalt kutsuvad optimiste korrale, et lasta areneda vaid neil, kellel toimub see kulg loomulikult ja märkamatult.
Kui me vahel pihime iseendale, siis me ei looda leida vastuseid. Me püüame leida analüüsi ja vastust - miks me tegime nii. Miks polnud meie esmavalikuks ja käitumis-olekumalliks palju eeskujulikum temaatika. Siinkohal peaks andma sõna ka teistele, kes suudaks analüüsida seda teemat edasi. Igaühe vastused on endas. Igaühe maailm on temas endas. Muuda ennast ja ka maailm muutub. Julgusta end maailma kujundama. Julge käituda naturaalselt, kuna see on ainuõige.