Käed.. eemale mu maailmast. Palun?

"Elu on müsteerium"

Jah, on. Kuid sa ei leia vastuseid kui istud ja astud, olles tõsine ja vaid korrutades "kui müsteeriline on elu". LOLLUS.

Kui sa tahad midagi, mille lahendus tuleb niivõrd kergelt, siis peaksid vaatama mõnda lastemultikat. Sellist kus on mingi kapp. Ja kapis on kuri koll või muu paharet.. peaaegu alati maskiga. Ja kes on maski all? Alati koristaja, või paha vanaonu või keegi kolmas, neljas, viies. Kõik müsteeriumid, mis on lahendatud osutusid.. mittemaagilisteks.

Kas idee, et kõigele leidub lahendus, võiks sind hirmutada? Võiksid avada Wikipedia ja avastada.. et sellele on lahendus? Ja tihti on olukorra müsteeriumiks teinud võime .. mitte osata googeldada.

Kas see maailm pole lihtsalt sulle piisav, et otsid edasi midagi.. ma ei tea mida?

See lihtne maailm. Kompleksne, naturaalne.. miks on siia vaja inimloodud müsteeriume ja müüte? Ja "monstrume"?

Muidugi võib selline fantastiline ja üllatusi ja maagiat täis maailm ja elu olla ilus.. kuid mulle meeldib see mateeriline olemus. Loogika, füüsika, meditsiin... jah. Just tänu meditsiinile saan ma elada kaks korda kauem kui mu vanavanavanavanavanaemad ja -isad. Kaks korda kauem elada oma elu. Kaks korda kauem armastada kedagi. Kaks korda kauem sõpru ja hindamatuid olukordi.

Miks sa pead end parkima sinna.. kus seda pole vaja? Miks pead rääkima oma elu müsteeriumitest ja selles "mis siis oleks kui.." ? Elu on täpselt selline nagu ta on. Oma ilus ja valus. Lihtne ja samas kompleksne.

Las siis iga inimene tegeleb oma asjadega, mitte topib oma nina sinna kuhu pole vaja.

Ja ma pole isegi pahane.


Saa terveks J.

Raporteerin. Keegi on täiesti korraliku pea ära visanud.

Järgnev tekst läheb täielikku vastuollu tänapäeva idiootide, enesearmastajate ja egotsentriliste inimeste modernse maailmavaatega - mina ja minu maailm. Ma ei esita oma juttu hüpoteesina, vaid pigem üritan teile kõigile selgeks teha, et teil ei ole õigus mitte kunagi ja mitte kusagil.

Ma ootan aega, millal te näete, et hoolimata eneseimetlusest ja enesearmastusest, hoiate te endiselt oma südame ees tabalukku. Kaitsete ennast nende eest, kes teil on olemas ja oodates kedagi, kes on endiselt vaid kujutelm. Elimineerite ka hoolijad.

Võibolla just need vähese hoolijad, kelle vaikus pole kuldsem rääkimisest, vaid kelle sõna teid lohutab ja toetab.

Umbusk kõikide vastu, kes pole perfektsed ega vasta mõõdikutele, mis teie kadunud peades keerlevad, ei too teile lähemale paradiisi vaid näitab teile kätte koha maailmalõpus. Ja mitte meie juures, vaid teiselpool universumi tagaust. Tiirutage ja fantaseerige oma südame ja silmaga, samal ajal tundmata, et teie südame ja teiste vahel asub lihtsalt üks hiiglaslik kivimüür.

Ma tean. Te vihkate, karjute, pettute, armastate, unistate, kuid püüdke vahest ka andestada. Andestage mulle see kuri reaalsus, mille toon teieni niivõrd kentsakalt vormistatuna ning mõelduna neile vähestele, kes huvituvad minu mõttemaailmast ja minu arvamustest. Kuid just neil vähestel on õigus, sest need vähesed ei seisa kivimüüri taga või ei oota südamete tagauste taga. Nad asuvad soojas, usaldusväärses kohas, kindla pinna peal ning vaatavad edasi tulevikku. Mitte ei võrdle end minevikuga.

Lõppu lisaks ka ühe moto, mis pärineb mu kallist gümnaasiumist.

"Tulevik - ega ta kinkudelt kerki. Sünnib meist endist ja kannab me märki."

Hasart tabada sinu tähelepanu, sinu rõõmu ja sinu naeratust võib varsti üle minna kinnisideeks. Kuulda sinu häält minus naeratamas ja rõõmsalt keerlemas... see lihtsalt on vapustav. Mõelda, et sa oled siiamaani kaugel. Sa lubasid, et ei kao ära. Kas hoiad oma lubadust? Kas võin kindel olla, et sa ei jaluta minu hasardiga sinust ära? Kas hoiaksid mind endale, nagu ma ennast sulle tahaksin anda? Kas see, kogu illusioon, mis hoiab koos kõike kummalist me vahel, jääbki vaid kujutelmaks? Sa ju tead, et ma olen sulle toena ja hoolijana alati olemas, ma luban et ma ei kao kuhugi, luba mulle vaid ühte asja. Palun naerata mulle mu jägmine päev, selle järgmine päev ja selle ülejäänud päevad.

Ja vaid sinu kallistus muudab minu rohelised roheliseks, sinise siniseks ja ilusa ilusaks.

Ka kõige magusamad õunad on vahest hapud.

Täiuslikul ajastul polnud tarkusel ega võimekusel suuremat tähtsust kui kõigel muul. Targad olid kui inimkonnapuu ülemised oksad, mis jõudnud päikesele veidi lähemale. Inimesed oskasid end ülal pidada, ilma et teadnuks, et nii on õige või kombekas. Nad armastasid ja austasid üksteist ilma, et kutsunuks seda ligimesearmastuseks. Nad olid truud ja ausad ilma, et pidanuks seda ustavuseks. Nad pidasid sõna kuid ei arvanud, et see on ausus. Nad aitasid üksteist, pidamata seda kohusetundeks. Nad ei vaevanud end õigluse üle arupidamisega, kuna ei teadnud mis on ebaõiglus. Elades kooskõlas iseenda, ümbritsevate ning kogu maailmaga ei jätnud nad endast maha jälgi, mistõttu me ei võigi neist midagi teada.

Kas tõesti on maailmast kadunud kõik need põhiväärtused? Mille poole me rühime? Individuaalse rahuolu? Individuaalse õnne? Kuid koos saavutatud rõõm on kõige suurem rõõm. Miks jätta kirkad mõtted ja emotsioonid endale kui neid võiks samaväärselt jagada ka oma lähedastega? Miks jaotada neile vaid "mahedaid", "naljakaid" või hoopis "häbenemisväärseid" mälestusi? Miks mitte kõlgutada jalgu üheskoos ning mõelda läbielatule. Kõigel ei pea olema alati rangelt sentimentaalne väärtus. Mõni asi võib lihtsalt OLLA, ilma et ta oleks midagi teistest erinevat. Kuid see on ikkagi miski... selline pisike "miski" meie minevikust.

Palun. Jagage end ka teistega (:

Vaata siin, ongi paradiis

Me elame ilusas maailmas. Vaadake enda ümber. Heites kõrvale halvad hommikud, unetud ööd, rasked päevad ja üksikud õhtud on ülejäänud hetked armastusväärselt magusad. Jättes kõrvale vihased inimesed, vihavaenlased, ebaviisakus, nõme ülemus või juhendaja, tüütu sõber või kasvõi väikeste vigadega kaaslane, siis ülejäänud persoonid on ju piiritult head ning eeskujulikud. Kui võtame mälestused. Jättes kõrvale udused alkoholilembesed, ebameeldivad, igavad ja nõmedate inimestega koosveedetud hetked, siis jääb ju järele terve sületäis suurepäraseid ja briljantseid mälestusi. Mida elult ikka rohkem tahta? Ah, sõida seenele. Elu on kehv. Ja ta jääb kehvaks. Lihtsalt vahest juhtub et miski tõesti läheb paremuse poole ja juhtub midagi "head". Ja mis kõige hullem? Ära ometigi kuula seda kriitikat mis tuleb su suurepärase elu pihta. Isegi siis mitte, kui see on konstruktiivne, abistav, või midagi kolmandat-neljandat-viiendat. Kriitika võib olla toetav. Mõnitus võib olla toetav. Lihtsalt ära loe seda oma roosas kontekstis. Loe seda oma negatiivse ja pessimistliku elu kontekstis. Mõtle natukene "mida" on öelda tahetud. Seda ei öelda niisama igavusest või ajatäitest, vaid seal on ikkagi "mingi" tagamõte. Lihtsalt mõelge natukene kaasa. Ja samas. Mõelge enda käitumisele. Kas te tõesti käitute eeskujulikult ja mitte kunagi ei ütle mitte kellelegi miskit tagaselga? Kas mitte kunagi impulsiivselt ei kritiseeri? Kas mitte kunagi ei ütle miskit mõtlematut? Kas tõesti käitute täpselt nii nagu tahaks teiega käituda? Kui "jah", siis andke andeks. Kui "ei", siis mõelge ise edasi.

Im off.

Elu nagu multifilmis.

algab elu
algab etendus
algab rõõm
ja algab armastus
on lava, show
juhataja näitlejad
on ka loomad,lollid
armastuseväitlejad
on armastus
on koos paar
on taevas meri viin
ja üksik saar
ja sis on pilved äike
vihkamine
peksmine ja lollus
ja teineteise ihkamine
ja kui lõppeb armastus
on läbi esimene vaatus
ta vaatab talle silma
ta pole tema saatus
ja lõppeb show
ja vaheaeg
ja näitlejagi
show lõpetama peab
ja algab elu
ja tänav ja maja
ja elu ja armastust
ja kahte inimest on vaja
on vaja et nad armastaks
ja näitaks elu
ja et vajataks
seda südant, tema melu
kui puudub piir
ja ei lõppe kava
vaid algab uus tiir
ja show avab

>>See on elu, see on teater
see on teatritükk
siin näitlejad ja lava
ja hiilgav päevakava

Kui tehakse haiget teisele inimesele.. siis miks ei tohiks mina püüda seda soolatud haava natukenegi paitada ja sinna peale puhuda ning valu pisitasa ära võtta? Mina vähemalt püüaksin kui inimene seda väärt on.

Ja sina seal, sa tead küll kes, oled seda väärt!

...sinisel batuudil
sinise taeva all
ja sinise tiigi kõrval..

..elab sinine jõehobu
kelle sinistel silmades
näib kõik roosa..

..ka näib roosa ta batuut
ja roosakas õhtune taevas
ja vesi roosa tiigi sees..

..ja tiigi sees elab kala
kes näeb vaid sinist taevast
oma sinist värvi vee sees
oma sinistes mõtetes
pani ta oma roosadele mõtetele nimeks sinine..

..vat milline arulagedus :D

ärkan
avan silmad ja vaatan lage
mis on valge
ja puust
ja lauad..

..loen neid üle
35
34
36
iga kord läheb sassi
tundub et annan alla..

..pööran külili ja vaatan tuba
tuba on sassis
kõik on laiali
ja mul ei ole tahtmist..

ei ole tahtmist koristada
ega mõeldagi puhtusest
las olla
minu tuba
minu elu..

..vaatan akna poole
ma küll midagi ei näe
kuid tean et on soe
sest on augustikuu lõpp
ja siis on ilmad alati soojad
ja vesi on soe..

..ja tunded inimeste vahel on soojad
sest varsti tuleb sõprusesse paus
on kool
ja see võtab oma aja..

..aegamööda tõstan voodist välja ühe jala
siis teise..

..nii olen istukil
aga keha on veel väsinud
olen ju pikalt maganud
oma kümme tundi vähemalt
eile sai tööd tehtud
ja und oli vaja..

..vaatan peopesi
need pole enam rakkus
nagu olid hommikul
need on karmistunud
paks nahk ei taha enam ville ega rakke...

..sama paks on süda
enam ei igatse kodu
olen siin rahul
olen kaugel kodust
sulaseks kui nii võib öelda
vanast võis kuid nüüd ei tea
äkki enam ei või..

..olen siin leidnud uusi sõpru ja avastanud
et ka maaelu on tore
raske
aga tore..

..tõusen püsti ja mõtlen
miks pole keegi tulnud vaatama
et kus ma olen
ja mis teen..

..ja miks pole ma ennast näole andnud..

..oi
täna on pühapäev
viimane päev siin
viimane..

..ja viimaks saan koju
oma kallisse vanasse uberikku
mis on siiski kodu..

..kodulõhn
väike õde ringi roomamas ja kakerdamas..

..huvitav kas ta räägib juba
ja kõnnib
ja ehk isegi jookseb?
igatsen teda
kuigi ta käib vahel närvidele
on ta ikkagi kallis..

..ja ta on armas ka
sinised silmad
põselohud
natuke juukseid kuid
ei ole neid palju..

..ta alles väike veel
mida tahta..

..tahan et ta armastaks mind
oma suurt venda
ja teaks et ta on mulle paljupalju
ja et ma olen tal alati olemas nii kohapeal
kui südames..

..tunnen kuidas pisar valgub
olen alles 16 ja juba kodust nii kaugel
nii nii kaugel
tahaks tõesti koju saada
igatsen õde ja ema
ja ema pannkooke..

..siin on need head
kuid oma memme omad on parimad..

..äkki avan silmad ja vaatan
lagi
37 lauda
olen seda väiksena mitu korda üle lugenud
olen ju kodus
see uni hirmutas..

..hea on kodus olla
ema teeb köögis pannkooke
väike õde lõhub mu kaustikut
ainust mälestust armastusest..

..mis nüüdseks surnud
kuid ma seekord ei keela teda
vaatan õekest
ta on väike ja alles uudistab maailma
ja õpib seda tundma
ta ei tea mis on paha ja mis halb
ja ma tahan teda kaitsta
kõige halva eest..

..lähen võtan ta sülle
ja teen isegi kallikalli
õeke ei saa midagi aru
ja mängib mu kaelaketiga
loodan et see jääb nii igavesti..

..ma armastan oma kodu..

..meeletult palju ja igavesti..

pisar..

So people open...

..kui ma oskaksin joonistada
siis ma joonistaks lilla marmelaadi
ja selle sisse apelsini.

..ja et apelsinil poleks igav,
ma joonistaksin sinna ka kirsi.

..see pisike punane kirss saab elus esimest korda
tunda mis tunne on olla eemal oma kirsipuust.
kas tõesti tahaks ta sellest ka raporteerida viinamarjale?

..ma võin joonistada ka viinamarja,
kuid mu marmelaad sai lilla
ja rohelised viinamarjad mulle ei meeldi.

..aga ma võin joonistada ka punased viinamarjad
või hoopis apelsinikarva oranzid..

..kuid siis ma vaataks et olen eksinud
ja joonistanud liiga pisikese apelsini.

..kuid kui ma oskaks joonistada,
siis ma joonistaks sinu siia...

.. kuid enne seda
pean õppima joonistama
lillat marmelaadi...

Cogito - ergo sum!

Mina ütlen: anna mõtet, millest blogida
[Häly!] ütleb:hmm, unistused..
Mina ütlen: hea mõte (:
[Häly!] ütleb: see on küll nii lai, aga sellega peaks saama iga mõtte pmst siduda..=)

"Kõikidel inimestel on materiaalseid, emotsionaalseid, vaimseid soove ja unistusi lähimate hetkevajaduste ja kaugemate eesmärkide saavutamiseks."

Kas sina kellest unistan, kas see, millest unistan, on siis hüpoteetiline reaalsus? Kas ma viin end oma mõttejõul momenti, kus kättesaamatu on saanud kättesaadavaks ja saavutamatu saavutatuks? Kas see tähedab, et lõppviimistlus eluprogressile on tehtud ja edasiviiv jõud - unistused, fantaasia on end ammendunud. On end rakendanud elu mitmekesistamiseks? Mul on palju unistusi, kuid need on meelega seatud sellisteks, et nad on ebamäärased. Palju meeldivam on täita unistust kui ei tea selle vormi või kuju, vaid rõõmu teeb selle mahu täitmine ja avastusrõõm, et kunagi unistatu on saanud reaalsuseks. Palju võib ümber selle palava pudru tammuda, kuid täpset ideeskeemi me ei saavuta. Unistused on ja jäävad piirjoonteta. See on normaalne ja täiesti aktsepteeritav igale MÕTLEVALE inimesele. Inimene kes elab unistuses ja fantaasias pole ju võimeline tajuma oma reaalsust ja veel vähem suunama end sinnapoole. Kas ta on üldse eluks valmis?

Unistab see, kes armastab elu ja kes on optimist. Unistab see, kes on edasipüüdlik ja .. ja rumal. Tark ei unista - ta seab verstaposte, tähistamaks sihti ja muutes selle kättesaadavaks. Unistamine on romantikute teetass. See on nende terminoloogia ja juhuharrastus. Kuidas tõmmata joon vahele eesmärgile ja unistusele? Kas reaalsustaju tuleks kasuks? Kas tuleks kasuks sildistada oma eesmärke saavutatavaks ja saavutamatuks ja siis vastavalt nimetada nad ümber elusihiks ja unistuseks? See jääb vast igaühe enda teha. Mina isiklikult ei unista unistuse nime alt. Unistamine on minu jaoks millegi ebareaalse, mitteeksisteeriva ja ebareaalse kokkukombineerimine. Ajatäide ja meelelahutus, kuid mitte variant elamiseks.

Elu ja unistused tuleb lahus hoida, muul juhul hakkavad nad üksteist segama. Üks neist on eesmärk, teine vahend. Unistage palju jaksate, kuid jätke meelde vaid üks asi - kes unistab, see igatseb; kes tegutseb, see naudib.