Ka kõige magusamad õunad on vahest hapud.

Täiuslikul ajastul polnud tarkusel ega võimekusel suuremat tähtsust kui kõigel muul. Targad olid kui inimkonnapuu ülemised oksad, mis jõudnud päikesele veidi lähemale. Inimesed oskasid end ülal pidada, ilma et teadnuks, et nii on õige või kombekas. Nad armastasid ja austasid üksteist ilma, et kutsunuks seda ligimesearmastuseks. Nad olid truud ja ausad ilma, et pidanuks seda ustavuseks. Nad pidasid sõna kuid ei arvanud, et see on ausus. Nad aitasid üksteist, pidamata seda kohusetundeks. Nad ei vaevanud end õigluse üle arupidamisega, kuna ei teadnud mis on ebaõiglus. Elades kooskõlas iseenda, ümbritsevate ning kogu maailmaga ei jätnud nad endast maha jälgi, mistõttu me ei võigi neist midagi teada.

Kas tõesti on maailmast kadunud kõik need põhiväärtused? Mille poole me rühime? Individuaalse rahuolu? Individuaalse õnne? Kuid koos saavutatud rõõm on kõige suurem rõõm. Miks jätta kirkad mõtted ja emotsioonid endale kui neid võiks samaväärselt jagada ka oma lähedastega? Miks jaotada neile vaid "mahedaid", "naljakaid" või hoopis "häbenemisväärseid" mälestusi? Miks mitte kõlgutada jalgu üheskoos ning mõelda läbielatule. Kõigel ei pea olema alati rangelt sentimentaalne väärtus. Mõni asi võib lihtsalt OLLA, ilma et ta oleks midagi teistest erinevat. Kuid see on ikkagi miski... selline pisike "miski" meie minevikust.

Palun. Jagage end ka teistega (: